Koolikiusamine

Pikk tee märkamiseni

Katrin Saks, Euroopa Parlamendi liige, sotsiaaldemokraat


Üks näitaja, mille poolest me naabritest selgelt erineme, on koolikiusamine. Eestis on see probleem suurem kui mitmel pool mujal. UNICEFi andmetel oli viimase 12 kuu jooksul psüühilist vägivalda kogenud keskmiselt 38% eri riikides küsitletud teismelistest. Eestis ligi pooled õpilastest (48%). Soomes oli pilt palju parem: ainult neljandik 11- ,13- ja 15aastastest väitis end olevat kogenud psüühilist vägivalda. Füü­silist vägivalda on Eesti koolides psüühilisest mõnevõrra vähem (44% oli kogenud viimase aasta jooksul). Põhjanaabrite näitaja seevastu on koguni kaks korda parem.

Aeg kõrvalseisjat märgata
Tallinna Ülikooli teadlased pööravad kogumikus „Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek” kiusamise kõrval tähelepanu koolikliimale laiemalt. Autorid tõde­vad, et see on üks keskseid tegureid, mis on seotud õpilaste toimetulekuga, see omakorda aga üldise heaoluga, nagu eespool nimetatud. Kogumiku autorid rõhutavad ka kooli oma väärtussüsteemi tähtsust. Teadlaste töö annab veel ühe väga huvitava teadmise. Nimelt purustavad nad müüdi, et koolikiusamine on suurte linnakoolide probleem. Selgub, et seda on vähem Tallinnas ja rohkem just väiksemates maakoolides, kus on viljakam pinnas vaesusest tulenevale sotsiaalsele tõrjutusele. Aga ega kooli väärtussüsteem saagi palju erineda ühiskonna omast, milles selgelt domineerivad tugevama õigus ja individuaalsed väärtused.
Kui räägime Eesti Vabariigi juubeliaasta raames märkamisajast, siis peab see eelkõige tähendama kõrvalolija märkamist. Me ­peame suutma ennetada Soome tra­göödiat Eesti koolides. Seetõttu võiks ehk uuesti mõelda selle peale, et klassid poleks õpilaste arvult liiga suured ja õpetajad saaksid lastele läheneda individuaalselt. Praegu kehtib seadus, et klassis võib olla 36 last. Minu hinnangul on seda palju. Vahepeal õnnestus piir viia 24-ni, kuid mõne Tallinna eliitkooli survel seda muudeti.

Ehk oleks aeg teha õpilaste märkamine jälle lihtsamaks, siis õpivad nad paremini ka üksteist tähele panema. Uuringute järgi on meil sinna veel pikk tee: praegused lapsed ei erine kooli puudutavate väärtushinnangute poolest eelkäijatest.
On lausa paradoksaalne, et statistiliselt on meie laste õpitulemused head, kuid meie lapsed pole koolis õnnelikud. Ja see tunne polegi kooli puhul eestlaste ootustesse sisse programmeeritud — ei laste endi ega ka nende vanemate puhul. Mitte et kool peaks just noore inimese esmane õnne allikas olema, aga õnnetuks ei peaks see koht, kus veedetakse enamik oma päevast, ka tegema.

allikas :http://vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=8222